Raamat "Pudeliga pähe" - detailselt aus ning šokeerivaid saladusi paljastava sisuga autobiograafiline romaan, mis kirjeldab väga tõetruult kurjategijaks kujunemise teekonda.

Teos on elust enesest ja täis valusat tõde, kuidas noorest inimesest tapja saab, kuigi Ta ise tõesti kardab vägivalda ja vangiminekut.

Ja ega palju polegi vaja: kõik algab lapsepõlves tekkinud emotsionaalse ilmajäetuse ehk hüljatuse tundest.

Kes vähegi arengupsühholoogiaga kokku puutunud, siis teab, et esimesed 3 eluaastat on määrava

tähtsusega – kui emaga lähedustunnet ei teki, siis otsitakse seda kogu ülejäänud elu ning valedest

kohtadest.

Nii mitmeski teose osas on kirjas igatsus lapsepõlve turvatunde ja lapseks olemise soovist. Siit ka rohked

suhted naistega ja ebaõnnestunud vahekorrad. Lõpuni mõistev suhtumine oma emasse ja imestamapanev

kannatlikkus isa poolt oleks võinud tasakaalu eluga aidata leida, kuid seda oli siiski vähe. Ilmselt ka

diagnoosimata ärevushäire, mida alkoholiga sai vaigistada ja leevendada.

Küll räägitakse, et alkoholism ei ole nii hull sõltuvus kui narkootikumide tarvitamine. Selles teoses näeb

väga selgelt ära, et kuigi sõltuvuse kujunemine on varjatud ja kujuneb pikema aja jooksul, siis

lõpptulemus on ikka sama jube kui narkootikumidegagi.

Lisaks veel kõigele oskamatus toime tulla oma tunnetega, unistuste puudumine, ebakindlus kõigis ja

kõiges, raskelt saavutatud põhikooli lõpetamine ning noore, väljakujunemata isiksuse ärakasutamine

sugulaste poolt ... Kui ikka elu ei paku midagi positiivset ja stabiilset, siis ega laps või nooruk ei oska ka

ise seda saavutada.

"Pudeliga pähe" sisaldab palju häid võrdlusi ja ilmekaid kirjeldusi ning on soovitav lugemiseks, kõigile, et oma roosast maailmast kaugemale näha.