Khalil Gibran, müstikust kirjanik, kunstnik ja filosoof, kirjutas oma tähtteost „Prohvetit“ nelikümmend aastat, noorukipõlvest küpse eani. Nii on seda raamatut parem lugeda – ruttamata. Gibran tuletab meelde, et ainus mis on elus oluline, on Elu ise. Elu mõte on elamine.

Katkend: "Põgusad olid minu päevad teie seas ja veelgi põgusamad olid sõnad, mida laususin.

Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälus, siis tulen ma tagasi,

Ja kõnelen siis rikkama südamega ja vaimukuulelikumail huulil.

Jah, tõusuvees pöördun ma tagasi,

Ja kui mind ka surm peaks varjama ja suurem vaikus ümbritsema, ikkagi otsin ma taas teie mõistmist.

Ja mitte asjatult ei otsi ma seda.

Kui miskigi sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde, siis saab see tõde end ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie mõtetega."