Ühes laulus küsitakse: „Kuidas mõõta eluaastat?“ 52 nädalat, millesse jäävad päikesetõusud, loojangud, keskööd, joodud kohv, läbitud kilomeetrid, rõõmud, mured, reisid, armastus. „Praegu on nii“ on katse püüda sõnadesse ühte aastat ühe inimese elus. Suured rõõmud, nagu tantsupidu, armumine, lapsega lustimine, kvaliteetaeg sõpradega. Aga ka raskemad hetked: tervisemured, läbipõlemine, sõjaärevus. Kõik on kogu aeg muutumises, ükski seisund – ei positiivne ega negatiivne – ei jää kestma. Küsimusi tekib aasta jooksul palju: kuidas leida enda kohta, kirge, paremat iseennast, stabiilsust, motivatsiooni, kuidas hoida sõpru ja peresidemeid, õppida uuesti mängima ja abi küsima, leppida lörtsi ja pimedusega, kuidas aeglaselt elada, kuidas tähistada või tähistamisest pigem loobuda, kuidas märgata elu ja inimesi enda ümber.