1970ndatel ja 1980ndatel jõudsid teoloogilised kõnelused luterlaste ja anglikaanide vahel uuele, võib öelda et ülemaailmsele tasandile. Kiideti heaks mitmeid dokumente (Pullach Report 1973, Helsinki Report 1982, Niagara Report 1987), milles nenditi anglikaanide ja luterlaste seisukohtade lähedust ja püüti käsitleda säilunud erimeelsusi.

Täiesti uus samm astuti 1992. aastal, kui valmis Porvoo Ühisavaldus (Porvoo Common Statement). Tegemist on teoloogiliselt ja oikumeeniliselt väga kaaluka dokumendiga, mille väljatöötamisest võtsid osa Briti saartel asuvate anglikaani kirikute (st Inglise, Wales’i, Shoti- ja Iirimaa kirikute) ning Skandinaavia ja Balti luterlike kirikute esindajad. Porvoo Ühisavalduse 5. peatüki, s.o Porvoo deklaratsiooni, ametliku heakskiitmisega on nimetatud kirikud astunud üksteisega täielikku osadusse. See tähendab praktikas, et skandinaavia või balti luterlane võib olla mistahes Briti saartel asuvas anglikaani kirikus täieõiguslik koguduse liige, osa saada kõigist kiriklikest talitustest, ja vastupidi. Samuti tunnustatakse mõlema poole vaimulike ametite kehtivust. Porvoo deklaratsiooni pidulik allakirjutamise tseremoonia leidis aset 1996. aastal Norras Trondheimi katedraalis, Tallinna Toomkirikus ja Londonis Westminster Abbeys. Sellega on Põhja-Euroopa ruumis sündinud uus laiaulatuslik kirikuosadus.