murdub, varjub raamide taha.

Ei tea, kas seal jääb pidama?

Võib-olla on inimeselgi raamid selleks,

et praod pidama saaks? Et ei jookseks

nii-öelda lõpmatusse?

Lõpmatus pole pragusid täis,

ikka peegelsile:

pane peegel surnu huultele – sile;

aga elu hingab ja hammustab peeglisse pragusid,

hõõrub ja uuristab õnarusi...

Issand, Sa ju saadad oma Ingli

mu huuli peegeldama.

Et siis oleks sellega justkui kõik korras?