Avatud uksest astus sisse porgandpaljas tütarlaps, ainult mustad lokkis juuksed langesid ta lumivalgetele õblukestele õlgadele.Keha ise oli täiesti veatu. Tumedad rinnanibud hoidsid kikki. Kusagil ei olnud mitte ühtegi rasvavolti ega pisematki karvakest. Kõik oli vastavuses ka kõige nõudlikumatele mõõtudele. Mistõttu keha ei tundunud kuuluvat enam isegi tavalisele inimolendile, vaid kellelegi palju kõrgemale, vaat isegi jumalikule olendile. Otsekui ta oleks kunagi ammu aastatuhandeid tagasi marmorist välja raiutud. Ja nüüd uuesti ellu ärganud, et ootamatult siia ilmuda.

-Mul on halb! ütles ta oiates ja prantsatas otseteed voodile pikali. - Aidake mind! Ma suren!