Ma pole mingi popmuusika fänn, saunatamisfänn, viinajoomisfänn ega võidupissimise fänn. Ma ei ole noorena kuskil Setumaal rokkbändi teinud ega üleüldse kuskil kolkas elanud, kust kõik linna põgenevad. Mul ei ole olnud suurt suguseltsi, kellest suurem jagu on olnud raevukad kommunistid, ega klassikaaslasi, kelle vanemad on olnud karmid lahkusulised. Nii et raamat, mis just niisugusest 1960. aastate elust räägib, ei peaks olema minusuguste jaoks kirjutatud. Ma ei tunne end selles mitte mingis mõttes ära.

Ja ometi olen sellest lummatud koos paljude teiste “äratehtud” Euroopa lugejatega. (Raamat on juba praeguseks tõlgitud vähemalt kahekümnesse keelde.) Siinsamas asustatud Euroopa põhjaserval on suur lahmakas Rootsi riigi maad, äraunustatuse mõttes meie Setumaaga võrreldav Norrland, kus vehklevad virmalised, paugub pakane ja elavad ikka veel Tornedali metsikut soome sugu rootslased, kelle eepos Mikael Niemi mahlakas sõnastuses on 2000. aastast alates noppinud kõik auhinnad kirjandusmaailmast ja lööb jätkuvalt müügirekordeid.

Ühelt poolt võib iroonilisi paralleele tõmmata Astrid Lindgreni “Bullerby lastega” ja teisest servast “Kalevala” Põhjalaga, kus väravasuus ulgus hunt ja karjatanumal mörises karu. Fantastilised lood polaarjoone tagusest Pajalast, pärandijagamisest vanaema matustel ja joomisvõistlusest vanaisa juubelil, tumma poisikese esperanto keelest, rotipüügist ja elust keskküttekatlas. Lugude jutustamine ongi Pajala müüdilembeste elanike identiteet. Kogu romaanile annab võtme lugu Himaalajal ronivast kirjanikust, kelle keel külmub kinni tiibetikeelsele mälestustahvlile. Lugege, kuidas ta selle sealt lahti sai!

(EE)