1. osa „Põgenemine“ on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände. Läänes avastab raamatu autor, et seda maailma ei juhigi kristlikud ideaalid ega kümme käsku, vaid ainult raha ja hirm karistuse ees. Segadus temas süveneb veelgi. Kodumaal oli ta harjunud võitlema ohtudega iga päev nii, et adrenaliini tase veres tõusis pidevalt üle normi. Kukkumine Rootsi elu argipäeva, kus valitseb muretu naiivsus pagulasküsimuses ja augud liberaalses maailmavaates, on valus, aga vältimatu. Järgneb lühike sisevõitluse periood, mil tuleb valida, kas alustada vaevarikast tõusu ühiskondliku alumiselt pulgalt või jätta mõned astmed vahele ja valida otsetee…

2. osa "Röövlinnud" Mõistsin, et minu hoolikalt silutud fassaad on küll ilus vaadata, aga ehitatud liivast ja otse mere äärde. Peale seda, kui tuul mere kohal tõusis ja tormiks muutus, lõi randa jõudnud laine esimese löögiga ümaraks torni teravad tipud. Järgmine laine muutis lossimüüri poole madalamaks ja kolmas, kõige võimsam, paiskas ehitise mööda rannaliiva laiali, nii et uhkest lossist jäi näha vaid ümar kühm ja tükike värvilist tornilippu...Nägin neli aastat päikeseloojangut ainult peegeldusena vastasoleva hoone aknalt, kuid see ei seganud mul jõudmast arusaamisele, millest ma pole ka täna, kolmkümmend aastat hiljem taganenud. Kui vabadust ja harmooniat on kuskil üldse võimalik saavutada, siis need kaks kohta olid ja jäävad valdavale osale inimkonnast kättesaamatuks. Üks on klooster. Teine vangla üksikkong. Iseasi muidugi, kui palju leidub neid, kes selles teoorias omal nahal veenduda sooviksid. Või seal esimesed kolm kuud vastu peaksid.