"Jegor Ivanõtš Molotov mõtles sellele, kui hea ikka on ilmas elada mõisnik Arkadi Ivanõtšil, elada sellessamas külas, kus ta oli sündinud, sellesama jõe ääres, sellessamas majas ja nendesamade pärnapuude vilus, kus oli möödunud tema, mõisniku lapsepõlv. Sealjuures käis noormehel nagu iseenesest läbi pea: "Aga kus on need pärnapuud, mille all möödus minu lapsepõlv? Neid pärnapuid ei ole, neid pole iial olnudki." ..."