«Käesolev jutustus sai algimpulsi Amandus Adamsoni vanema tütre Corinna Tammpere suulistest ja kirjalikest mälestuskildudest. Ilma nendes esinevate nimede ja pisiseikadeta olnuks mõnegi lõigu, iseäranis Itaalia olusid käsitlevate peatükkide kirjapanek märksa raskem.

Kasutatud on ka kujuri abikaasa Eugenie Gertrud Adamsoni ülestähendusi, mis leiduvad Tartu ja Tallinna kunstimuuseumides, Amandus Adamsoni enese kirju ja ajalehtedes ning muuski trükisõnas ilmunud kirjutusi.

Jutustuses pole fiktiivseid tegelasi, kuid aimamisi kirjapandud ütlemisi ja olukordade kirjeldusi on. Fictio cedit veritati...»