Viimaste aastate poliitilised muutused Euroopas teevad võimalikuks ka Walter von Wistinghauseni lapsepõlvemälestuste avaldamise tema kodumaal, täna taas vabas Eestis. Mõeldamatu sündmus kõigil neil aastakümneil, mis tema 1956. a. Lõuna-Saksamaal saabunud surmast mööda on läinud, näib see nüüd nagu ühe sügavalt õigustatud unistuse hiline täideminek: kogu oma hingejõuga rippus mu vanaisa oma armsa Eestimaa küljes, öeldes eluajal ikka ja jälle ei paremat äraelamist tõotavatele ametipakkumistele, esmalt Peterburis ja siis Riias, sest oma tööpõldu nägi ta kodumaal, ning saamata eales üle 1939. a. väljajuurimisvapustusest, millele järgnes lõplik hüvastijätt 1944. a. hilissuvel.

Siinsed mälestused kõnelevad lapsepõlve õnnelikest päevadest meenutaja emapoolse perekonna 50 kilomeetrit Tallinnast itta jäävas maamõisas 1880.-1890. aastatel. Nende keskpunktis seisab autori vanaisa krahv Karl Magnus Stenbock. Elu Kolgas ja suviti rannaäärses Tsitres suure sugulaskonna keskel on Walter von Wistinghausenit tema oma sõnul tugevasti mõjustanud, mälestused sellest aga talle mitte just kergel eluteel tuge andnud.