Miks just «Pildi sisse minek»? Olen filmis ikka kunstiks olemist hinnanud. Teisalt elame täna märgiliselt üha visualiseerivas maailmas. Kusjuures pilt polegi enam õige pilt. See ei kujuta, ei viita enam millelegi, vaid on ise tegelikkus. On libategelikkus. Vahest tuleks nüüd mõelda, kuidas pildist välja pääseda? Või hoopiski, kuidas pildis pilti päästa?