Peeter Sink (1902-1957) on üks neist mitmekülgseist eesti loovisiksustest, kelle kujunemisaeg ja eneseteostus jäid Euroopat laastanud kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Teise maailmasõja lõpus otsustas ta kodumaale jääda ja jätkas põhimõttekindlalt oma tööd neis halastamatutes raamides, mida kommunistlik diktatuur kehtestas kõigis inimliku elu valdkondades, iseäranis aga traditsioonilise kristliku maailmavaate osas. Pilistvere keihelkonnast võrsunud Peeter Sink lõpetas 1919. a Riigi Kunsttööstuskooli, kuid otsustas vaimuliku kutsumuse kasuks. Rahvusvaheliselt tunnustatud vabakiriku hingekarjasena ja elu lõpuni luteri kiriku pastorina kujunes maalimine tema vabaaja harrastuseks. Ometi saavutas Peeter Sink sel alal tähelepanuväärseid tulemusi. Tema kirjanduslik looming hõlmab mitmete luulekogude kõrval jutlusekogumikke, vaimulikke kirjutisi ja tõlkeid; ühtaegu toimis Peeter Sink kristliku noorsookirjanduse viljaka väljaandjana.

Peeter Singi maalid kannavad endas omaaegsete kunstistiilide ja vaimsuse märke, olles samas äratuntavalt isikupärased. Tema arvukaid kodumaiseid loodusvaateid ja portreid iseloomustab kunstniku tajutav maalimisrõõm, aga ka suurepärane kompositsioonitaju ja tundlik värvimeel.