“Peeter Esimene” on üks kohutavalt mahlane raamat. Nagu üks küps arbuus! Juba ainuüksi tema nägemine raamaturiiulis ajab mul suu vett jooksma. Tihti ei suudagi vastu panna, võtan ta aga jälle alla ning loen vaimustusega.

Peeter Esimene ise on raamatu selgrooks, aga tema ümber keerleb meeletul hulgal igasuguseid värvikaid vene tüüpe – streletse ning kaupmehi, bojaare ning vanausulisi, röövleid ning joodikuid. See on nagu mingi madalmaade kunstniku maal, mis on paksult täis kõige võimatumaid lõustu – sa võid seista säärase pildi ees terve tunni ja unustadagi ennast neid elukaid vahtima. Aleksei Tolstoi ise ilmselt unustaski end – neid tüüpe välja mõtlema – sest raamat pole lõpetatud ning Peetri eluga ei jõudnud ta kuigi kaugele, ainult Narva vallutamiseni, kõrvaltegelased aga vohavad ning on tüsedad nagu rabarberid. Kes suudaks unustada bojaar Roman Borissovitš Buinossovit ning tema ahastust euroopaliku elu pärast, mis igast tareaugust sisse immitses, nii et vanale vürstile ei tahetud hommikuti enam viinagi anda, või siis pühamees Nektarit, kes käis öösiti salaja mett limpsimas ning pidas ketis kurjast vaimust vaevatut. Raamatu keel on sedavõrd nauditav, nagu oleks selle pannud kirja Oskar Luts, aga tegelikult on “Peeter Esimese” tõlkinud hoopis Tuglas. Au ja kiitus talle selle eest! See raamat on mind kasvõi “Vargamäe vanade ja noorte” kirjutamisel palju aidanud.

( Andrus Kivirähk 2003 )