«Venetsueela rahvale, Paria lahe tagasihoidlikele kaluritele, kõigile haritlastele, sõjaväelastele ja teistele, kes andsid mulle võimaluse uut elu alustada.» Sellise pühendusega alustab Henri Charrière oma autobiograafilist põnevuslugu «Papillon».

1931. aastal mõisteti 25-aastane Henri (hüüdnimega Papillon -- liblikas pr. k., sündis 1906 Prantsusmaal kooliõpetaja perekonnas) mõrva eest, mida ta tegelikult polnud sooritanud, eluks ajaks sunnitööle. 1933 viidi ta üle Atlandi ookeani Prantsuse Guajaana vanglasse. Pärast 13 aastat põgenemisi, taasvangistamisi ja uskumatuid seiklusi õnnestus Papillonil jälle tsiviliseeritud inimeseks saada.

1967. aastal kuulnud Albertine Sarrazinist, kes oli oma vanglaelust ja põgenemisest avaldanud kolm raamatut, kirjutas Henri Charrière eeskujust innustatuna kahe kuuga 13 vihikust koosneva teose, mis pole ajalooline romaan, pigem ülipõnev jutustus protestist ebaõigluse vastu.

Ilmumise järel 1969. aastal kujunes menuromaaniks, millest on ilmunud hulganisi tõlkeid ja kordustrükke ning mille põhjal on vändatud samanimeline kinofilm.