“Pärast Veneetsiat, pärast San Cascianot pean ma olema järeleandlik, sest Saatus ei taha mulle korralikku kööki anda. Rahustan enda sees susiseva rästiku maha, jõllitan musta lakitud kapikest, keeran lukuaugus võtit. Uksed vajuvad lahti ja paljastavad kontori joogikraaniga sarnaneva valamu, ühe põletiga pliidi, nõudepesumasina, kuhu mahuks tervelt neli taldrikut, külmkapi, mis on samasuguse nukuversioon nagu San Casciano omagi. Kaks riiulit. Kindalaeka suurune jääkapp. Kaks sinist alust jääkuubikute jaoks. Kolm mikrolaineahju. Panen uksed kinni kõige vaiksema võimaliku vaenuliku jalahoobiga ja luban endale, et sel suvel sööme me keedetud-küpsetatud toidu asemel kokkuklopsitud toitu."