Pakri poolsaar (ca 34 km2) asub maastikuliselt Põhja-Eesti lavamaa loodepiiril, lubjakivide avamusega paekaldal. Poolsaar kujutab endast kagu suunas madalduvat lubjakiviplatood, mis on tekkinud Läänemere taandumise tagajärjel glatsioisostaatilise maatõusu tulemusena. Enne maismaaga ühinemist on Pakri poolsaar olnud loode-kagusuunaline saar. Selle kõrgemad osad tõusid merest tõenäoliselt 9000-8500 aastat tagasi juba Antsülusjärve taandumisel (Kents 1939).

Pakri poolsaare ajalugu on kirju, esindatud on nii üldine kui eriline eesti ajaloos. Poolsaare maastike areng kulges sarnaselt eesti maastikule kuni 18. sajandini, mil asutati Paldiski linn. Planeeritud (vastandina spontaanselt kujunenud asulakohale) linna ning selle tagamaa suhted ongi üks teemasid, mis poolsaare teevad eriliseks. Linnalist keskkonda on Eestis peetud võõraks (eestlastele mitte omaseks), mis lisab Paldiski linna arenguloole huvitava üldisema aspekti. Pöördeliseks poolsaare ajaloos sai 1939. aasta, kui varasemas ajaloos vaid teoreetiline strateegiline asukoht praktilise rakenduse omandas.

50 aastat oli Paldiski Nõukogude Liidu relvajõudude baas ja sai uuesti Eesti linnaks 1996. aastal. Militaarne minevik rõhutab veelgi Paldiski erilisust, "mitte oma" olemist, nii et tänapäeval esindab Paldiski (laiemas mõttes haarates enda alla nii Pakri poolsaare kui saared) selgelt kõike, mida peetakse mitte-eestlaslikuks (ehk endale vastandatud "teiseks") ning on rikas ebasoovitava nõukogude pärandi poolest. Pakri poolsaare keskkond kätkeb endas hulgaliselt probleeme, mis seonduvad Nõukogude Liidu militaarbaasidega: lisaks militaarsele jääkreostusele ja infrastruktuuri vähesele arengule.