Leo Metsari psühholoogiline romaan “Päikesevanker” (1964) kirjeldab varatäisea kriisis vaevlevate intellektuaalide ja tööliste hinges arenevat viirastuslikku kooslust mälestustest ning illusioonidest. Romaanides on ruumi jäetud ka olmesfäärile, mis võimendab viisi, kuidas peategelasi ühendavad painajalikud taagad, nagu eneseteostus ja enesekehtestus, lahjendavad noorte naiivseid ambitsioone ja suruvad maha nende unistused. Korduma kippuvad märksõnad Metsari proosas on karjäär, keskkond, kollektiiv.

Noorteadlane Rein Puusepp ei näe tähistaevas sputnikuid, vaid vanade eestlaste tööriistakuuri. Tegelased, kelle kaasaegseteks kolleegideks on tähenärijad, lõõpijad, pugejad ja joodikud, imetlevad vanaisade loodustunnetust ja mütoloogilisi heeroseid; tsensuuri trotsides viidatakse nii vanemale ühiskonnakorraldusele kui helgemale süsteemile.