«Kord küsis minult üks väike lastekodutüdruk: «Sina olid vist väiksena väga hea laps, mitte nii nagu meie...?»

See pani mind mõtlema. Oh kui kerge oleks lapsele luisata, et ma olin hea laps. Aga tegelikult olin ma üks krutskeid täis väänik ning vanaemal oli minuga päris tükk tegemist. Kui ma siis õhtuti kodus lastekodus oma lapsepõlve tempudest jutustasin, naersid lapsed südamest. Koos lastega tuligi mõte kirjutada neile üks päris oma raamat. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid täpselt nii, nagu asjad umbes kolmkümmend aastat tagasi ühele väiksele tüdrukunääpsule tundusid.»