Ferenc Herczegi romaan «Paganad» tutvustab meid mitte üksnes Ungari maa ja rahva vanima ajaloolise pöördega, vaid ka – ja peamiselt – ungari rahva suurima ja isepäraseima omadusega: madjari hingega.

Romaani aine on võetud Ungari paganuseaja viimse suure mässu ajaloolisest sündmustikust, millest võimsana peegeldub Doonau pustarahvaste vabaduseihk. Meisterlikult on romaanis tabatud «vanast» usust «uude» usku ülemineku-aja iseloomujooned. Ajakohaselt kujunenud ja kõiki Doonau rändrahvaid ühendada püüdev kuningriik – ristiusk, poliitiline ülemvõim – kultuur võidab iganenud suguharuliidu ja paganuse. Poliitiliste huvide tõttu kristlasiks saanud madjari isandad, usulise sõgedusega täitunud, enamalt jaolt võõrast rahvusest preestrid, – teiselt poolt sõdurid, sulasmehed, kalurid, kes küll käivad kirikus, kuid siiski ebausklikult-hardalt kummardavad vanu jumalaid – kõik see moodustab lopsaka ja maalilise tausta romaani peategelasile.