Vaikselt seisatada. Sisemiselt vaikselt. Pretensioonitult. Aga tähelepanelikult nagu kroonik. Võib juhtuda, et hetke tekib ava. Ja avausest hakkab paistma midagi, mis kuidagi ei tohiks ühte viivu ära mahtuda. Seal korraga kohal olla. Maht. Kihid. Igavik. Võib-olla: midagi jumalikku. Midagi, mille ilmumine on habras. Aga olemus kõike muud kui habras. Kuidas seda vaadata. Kuidas puudutada. Vahest sõnaga.

Noore Tartu luuletaja Mikk Tšaškini debüütteos "Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

*

kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse

sean redeli vastu pilvi

vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi

määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis

sa armasta vaid ja ära kysi

miks vaikivad pruunid papist põrandad

kui vend kõnnib mööda neid

astub yle raudteedest ja suurlinnadest

justkui läheks mööda vett

akna juurde kust midagi ei paista

aga vend ei vaatagi — ta kujutleb

et kord kukuvad tähed taevast

ja põrand kulub olematuks auguks

ja linnad ning raudteed pannakse kasti

ja viiakse pööningule rottide närida

me maailmast saab siis pärl

kellegi palvekees