Arnold Zweigi 1935. aastal kirjutatud romaan on selle kuulsa saksa sõnameistri teine raamat romaanitsüklist «Valgete meeste suur sõda» ja analüüsib Esimese maailmasõja läänerinde taustal kapitalistliku korra agoonia põhjusi ning vohama löövale fašismile soodsa kasvupinna mullaproove.

Süšeeliselt kujutab teos kodanlusklassist pärineva intelligendikese vaimset küpsemisprotsessi lahingute ja kibedate kogemuste tules naiivsest isamaalasest aktiivseks tõe ja õiguse eest võitlejaks.

Romaan on autobiograafiline.