Ei teagi nimetada teist eesti kirjanikku, kelle pidevas ajahädas kulgeva elu lõppmäng (autori enese keelepruuki tarvitades) oleks sedavõrd viljakas ja võimas, nagu Valmar Adams'i (1899-1993) oma - mitme kogu jagu luuletusi paigutatuna "Nooruse tolmunud kulda" (1972) ja "Õhtusesse valgusse" (1982); raamatutäis artikleid "Vene kirjandus, mu arm" (1977), teist niisama palju juba mainitud koondkogudes, Loomingu Raamatukogus ilmunud mõttepäevik "Sinu sekundid" (1971) ja käesolev "Oomega" (1985), mis annab läbilõike 1930. ja 1960.-1980. aastate seni koondamata esinemistes, lisaks ligi kümnepoognase esseeromaani "Esta astub ellu" toimetamisootel käsikiri. Üksi see loetelu võiks panna meid imetlema ja tohiks põhjendada kõnelust Adamsist kui fenomenist vähemalt Eesti möödustikus.

-

Raamatu sisu:

Murdmemuaare (Juttu on 1930.-ndate aastate Tartust, Boris Vildest jt.-st, "Kristallööst" jpm.-st);

Käsitlusi (Juttu on F. Kafka-st, J. Londonist, R. Graves'ist);

Sum Cognitans (Juttu on A. Adlerist ja filosoofiast);

Varia (Juttu on teatrist, kinost, Tartu Ülikoolist ja keelekultuurist);

Järelsõna asemel (Rein Veidemanni kokkuvõte).