Oli õhtu, kell oli üheksa. Ümmargune kuu paistis kardinate vahelt sisse ja heitis valgust voodis lamava tüdruku näole. Väikese tüdruku hinges oli kõhedus, ta ei teadnud, mida edasi teha. Tema ümber oli surm. Vanaema oli tihti toonitanud, et liigne mõtlemine ei too head ja rasketel aegadel peab olema jalgadega maas. Väike tüdruk tõusis püsti ja otsustas tegutseda. Kui Pipi Pikksukk sai hakkama, siis saab tema ka.

Ega ta siis kehvem pole!