Raamatus meenutab onu Moritz oma lasteaia- ja koolikaaslasi, tööaastaid Tallinna Moemajas, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Lauristini-nimelises Masinaehitustehases ning ka inimesi, kellega ta erinevates situatsioonides kohtus. Seejuures peab Moritz väga oluliseks oma mälestuste jäädvustamise didaktilist aspekti – ta ei taha korrata ilmunud mälestusteraamatute pealiskaudsust. Lisaks on ta pühendanud arvukalt lehekülgi kunagise sõbra Alfonsi õpetlikule elukäigule, tema abielule salapärase Tiiviga ja viimase ootamatule kadumisele. Alfonsi ja Tiivi kriminaalne lugu jõuab politseijaoskonda ja nii ongi raamatus kaks paralleelset ja vastastikku põimuvat liini: Moritza elulugu ning Tiivi ja Alfonsi suhete keerdkäigud.