"...Ainus põhus, miks olin üldse näinud toda noormeest, kes oli tol hommikul taas seal väljas, on, et ta paelub silma, olles nii suur, nii eredvärviline. Punasejuukselina, värskenäolisena, ta kannab erakordselt eredat sinist tööülikonda. Kuus jalga ja kaks või kolm tolli rukkilillsinist kogu läikiva, punakuldse peaga selle otsas...muidugi märkasin teda. Nimelt vaid märkasin...

Möödudes temast täna, mu käsitasku libises käest sillutisele ta jalgade ette.

Ta tõstis selle üles, tänasin teda ja ruttasin edasi, lootes, et ta ei arva, et tegin seda sihilikult. Hetk hiljem kuulsin kiireid samme enda taga. Pöördusin, avastades, et ta oli jooksnud piki päikesepaistelist tänavat mulle järele.

"Vabandage" (päris ilus hääl, jah ainulaadselt ilus hääl!), "kuid usun, see kukkus välja tollest tie käsitaskust?" ..."