Essee «Oma tuba» on algselt välja kasvanud kahest ettekandest teemal «Naised ja ilukirjandus» ning nüüdseks kujunenud naisõigusliku kirjasõna klassikaks. Woolf käsitleb siin tõesti teda varemgi painanud teemat naiste - ja eriti naiskirjanike - ees seisvatest takistustest meeste poolt valitsetavas maailmas. Samavõrd tähtis on talle aga taas ka kunstiloome, teose, vormi ja stiili probleemid. Oma põhiväidet, et vihkamise ja mure kammitsas siplev kirjanik ei suuda luua midagi püsiväärtuslikku, tõestab ta sellise nõtkuse ja vaimukusega, et tuleb paratamatult imetlusega tunnistada: tema - androgüünne? - vaim on suutnud oma ängistused sünteesida kauniks tasakaalustatud kunstiteoseks.

Malle Talvet

-

"Kõik need sajandid on naised olnud peeglid, millel on meeldiv võlujõud peegeldada meest elusuurusest kaks korda suuremana. Ilma selle võlujõuta oleks maa võib-olla siiamaani üks suur soo ja džungel. /.../ Ükskõik, kuidas peegleid tsiviilühiskondades kasutada, kõigis sõja- ning kangelastegudes on nad eluliselt olulised. Just sellepärast rõhuvad Napoleon ja Mussolini nii väga naiste alamusele, sest poleks nad olnud alamad, jäänuks nende endi kasv kängu. Sellega saab ka osaliselt seletada tarvet, mis meestel tihtipeale naiste järele on. Ja saab seletada, millist ärevust neis tekitab naiselt saadav kriitika; et naine ei saa neile öelda, et raamat on vilets, pilt on nõrk või muud säärast, ilma et teeks sellega palju rohkem haiget ja ärataks palju suuremat viha kui mees, kes oleks samamoodi kritiseerinud. Sest kui naine hakkab rääkima tõtt, tõmbub kuju peeglis kokku, mehe eluvõime kahaneb."