Hanneleele Kaldmaa „Oliver” on viimaste aastate oodatumaid luuledebüüte. Kaasahaaravas teoses seiklevad müütiline Oliver O’Flame – kangelane, tuletooja ja luuletaja – ning tema väljavalitu Tuvi, kelle lennukas teekond kulgeb maid ja meresid, tegelikke ja kirjanduslikke paiku pidi. See on luulekogu, mis on ühtaegu nii žanrieksperiment, müütiline seiklus- ja armastuslugu kui ka sissevaade noore inimese raskustesse kohtumisel suure pulbitseva maailmaga. „Oliver” ammutab motiive antiikkirjandusest, kangelaseepostest ja eesti pärimuskultuurist, kuid on ometi äravahetamatult omanäoline nagu Oliver Tuli isegi.

Autor Hanneleele Kaldmaa on varem pälvinud kirjandusajakirja Värske Rõhk luule aastapreemia ja kirjandusauhinna „Esimene samm”.

Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud

Kangesüdameliste vaikuses kostab valje mütsuvaid helisid

nagu tohutute hallikarvaliste elukate põntsuvate

käppade kiireid hüppeid.

Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud, seda ma tunnistan

karmipeolise Läti päikese all. Mõõkhambuline pimedus

hiilib läbi me taeva ja tähtede. Tuletornid heidavad valgust nagu komeete.

Kui Oliver O’Flame kalda peal tantsiks, upuks need laevad kindlasti.

Oliver O’Flame tantsis hiiglased vaipade alla.

Oliver O’Flame tantsis käblikud nirkideks.

Oliver O’Flame tantsis veepinnast saare, kus istuda,

puhata jalga ja vaadata,

kuidas valgusejänesed ööpäevapäikese laikudes hüppavad.

Maailm magab, kui Oliver O´Flame teda üles ei aja.