Enamik õlitaimi eelistab suhteliselt sooja kliimat. Euroopa põhjaosas on kliima mitmekesisuse tõttu kõige sobivam viljelda rapsi. Euroopa lõunaaladel kasvatatakse päevalille, kogu Euroopas vähemal määral ka õlilina. Maailma levinum õlikultuur on sojauba, mida viljeldakse põhiliselt Ameerikas ja Aasias. Suhteliselt vähe kasvatatakse õlimagunat. Olenevalt kliimast kasvatatakse veel oliive, safloori, maapähkleid ja muid õlirikaste seemnetega taimi. Muu toodangu kõrvalt saadakse õli

ka puuvillaseemnetest ja maisiidudest.

Eestis on põhilised õlikultuurid suviraps, vähemal määral ka suvirüps ning katsetamis järgus on taliraps, talirüps ja õlilina. Nii toidu kui ka tehnilistest nõuetest lähtudes on osutunud parimaks rapsiõli. Peale toidu ja üldtehnilise otstarbe võib rapsiõlist saada tulevikus ka mootorikütuse lähteaine. Rapsi kasvatamist on siiani pidurdanud suhteliselt madal saak, mis vabariigi keskmisena on pikemat aega püsinud 1,2…1,3 t/ha piirides, seda on põhjustanud ebarahuldav agrotehnika. Paremate majandite hektarisaagid on olnud 2 tonni piires või kõrgemad. Seega on õige agrotehnika arvel arenguruum olemas. Käesoleva raamatu eesmärk on tutvustada tootjaid ja põllumajanduslikes õppeasutustes õppijaid uuemate agrotehniliste võtete, sortide ja eriti taimekaitsega, et kindlustada majanduslikult tasuv stabiilne saak. Taimekaitsevahendite, väetiste ja masinate ning seadmete kasutamisel tuleb järgida

eriti hoolikalt ohutustehnikanõudeid!