Oli pühapäev ja Ingrid ärkas hommikul, kui juba suur valge väljas. Ta jahmus, nähes enda kõrval magavat meest. Otsekohe meenus talle kõik, mis õhtul toimus. Peaks Leandri äratama, et ta ära läheks, enne kui on hilja. Kuid siis ta taipas, et sellel pole enam mingit mõtet, kuna juba on toimunud kõik, mida ta veel eile õhtul Leandrile ust avades üldse võimalikuks ei pidanud. Ingrid silmitses enda kõrval lamavat meest, vaatles tema süsimusti kulmukaari ning himurat suud, tema sinkjaid habemetüügastes põski ning tugevat kühmnina, kõrget laupa, ja leidis, et Leander on päris sümpaatne mees. Ja selle asemel, et teda üles äratada ning minema kupatada, sirutas ta käe mehele ümber kaela ning surus huuled tema suule.