“Olen viie aastane. Isa on kapi taga. Ema istub akna all ja koob.” Sellise avapaugu saab peaaegu iga fragment Toomas Raudami tugevate autobiograafiliste sugemetega raamatus, mis on Raudami kohta (esmapilgul?) kergesti loetav. Autori ajatu, kuigi alati muutumatuks jääv mina käib läbi suurema osa teda mõjutanud inimestest, sündmustest, vaenamistest, surmadest, elus juhtunud lugudest. See pole raamat “endast” või “sisemusest”, pigem mälupause ja -auke paikav maagiline realism.