Pauli viha kaotas oma intensiivsuse. Ta vaatas jahmunult emale, kui see otsis käekotis ja tõi välja kokkumurtud sinakashalli dokumendi.

«Kõik need aastad olen ma enesega võidelnud selle sinu eest saladuses pidamise pärast, Paul. Esialgu mõtlesin, et ma ei avalda sulle seda kunagi, sest see oli nii valus ja raske. Iga samm trepil, iga hääl tänaval pani mind sinu pärast värisema. Kui aastad möödusid ja sa üles kasvasid, arvasin, et ma olen Jumala abiga sellest kõigest üle saanud. Aga see ei olnud Tema tahtmine. Ma olin hirmu tundnud suurte asjade ees, kuid nüüd on väike asi saanud otsustavaks - ainult see tühine asjaolu, et sa lähed õpetajaks suvekursustele. Aga võib-olla pidi see kõik varem või hiljem avalikuks tulema. Vähemalt ütleb nii õpetaja. Ma palusin teda, et ta aitaks mind seda kuidagi sinu eest varjata, kuid ta ütleb ei. Ta leiab, et sa oled nüüd mees ja pead tõtt teada saama.»

-

Tõlkinud Ilmar Külvet.