Eesti Õigeusu lahusus – on mitte ainult kahe religioosse organisatsiooni probleem, vaid kogu Eesti ühiskonna probleem tervikuna, kuna möödunud sajandi 90-ndatel aset leidnud kirikukonflikti põhjused pole ammendunud kahjuks tänini ja need ei ole sugugi mitte religioossed.See on, nagu väljendas end kadunud Moskva ja kogu Venemaa Patriarh Aleksius II veel 1993. a.: „politiseeritud teadvuse inerts kiriklikus elus“ ühelt poolt, teisalt aga toonaste kõrgemate riigiametnike lubamatu sekkumine eesti Õigeusu sisemistesse protsessidesse.Niisamuti kui konflikti ägedamat perioodi, on ka tänini jätkuvat loiumat vastandumist (riik väljus konfliktist registreerides Moskva Partarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku 2002. a.) saadetakse kummagi poole püüetega põhjendada oma positsiooni avalikus ruumis.Raamatu „Õigeusu probleemid Eestis“ omapäraks on see, et ta pole pühendatud niivõrd valede stereotüüpide päevavalgele toomisele ja mitte ainult ei kutsu üles lahti ütlema kõlvatu poleemika meetoditest, vaid püüab panna alust ausale teaduslikule diskussioonile, mis võiks saada sillaks kui mitte jurisdiktsioonilise, siis vähemalt vaimse ühtsuse taastamisele kõigi Eesti õigeusklike vahel ja võimaldaks ühiskonnas kustutada ebameeldiva miilava konfliktikolde.Teoses sisalduv informatsioon võib olla huvitav igale inimesele, kel on kalduvus saadud teadmiste, usaldusväärsete tunnistuste, erinevate versioonide võrdlemise põhjal teha iseseisvaid järeldusi kõigest, mis toimub ühiskonnas (aga religioossed organisatsioonid on ühiskonna osa).