Muusika lahterdamine “kõrgeks” ja “madalaks” on üha totram klišee. Aga kes nii arvab? Muusikateadlased? Vaevalt. Pigem osa kuulajaid ja muidugi ka kitsama vaatenurgaga muusikuid. Äsja kümneseks saanud Klassikaraadio juubeliraamat esitleb igatahes selle sümpaatse saatejaama tegijate usku, et heal muusikal – ja “klassikaks” kujuneb ju ikka hea muusika – ei ole peal liigseid piiranguid ja määratlusi. Muidugi on nad selle eest ka mööda päid ja jalgu saanud, kui kassina omapead käiv kanal on pigem oma haaret laiendanud, ja seda mitte niivõrd kommertsialiseerumiskalduvustest nagu mõned muude maade jaamad, kes spetsialeeruvad üha enam vaid tõelistele sümfoonilistele ja ooperi-“hittidele” või pehmele jazz’ile, vaid sooviga kajastada muusikat üha laiemalt.

Raamatu mahukaimad materjalid on näiteks Immo Mihkelsoni käsitlus Eesti Raadio osast siinse muusika uuenemisel nõukaajal, Gerhard Locki rohkete intervjuudega lõppev ülevaade elektroakustilisest muusikast Eestis ja muidugi lood NYYDist, nii ansambli kui festivali kujul.

Kroonikamaterjali kõrval on ka lühemaid ülesastumisi saatejuhtidelt, mõned neist ootamatud, nagu Berk Vaheri katse kirjeldada, mis ikka on see, mida kutsutakse vikerviisiks, või Arni Alandi võitlev katse rehabiliteerida new-age-muusikat. Rääkimata “Eesti ballaade” analüüsivast vestlusringist või Frank Zappa aforismidest.

Elegantse väljanägemisega (kujundus Jaan Klõšeiko, kaas Erik Teemägi) pildirohke koguteos on korraga ajalookirjutuse katse ja ühe kollektiivi manifest. Eklektiline ideestikult, kuid mis tahes head muusikat vaimustava tervikuna nägev.