Nõukogude plakat on ideoloogiline, mitte esteetiline või visuaalsest keelest kõnelev mõiste.

Katse “uut inimest” visuaalselt mõjutada, juhtida ja õpetada. Muidugi näeme siin lenineid, stalineid, punatähti ja töökangelasi ning heroilisi naisisikuid. Pateetilisi poose ja vastuvaidlemist mittekannatavat demagoogiat. Aga siin raamatus esitatud umbes 70 aasta jooksul loodud propagandamaterjal allub kummalisel kombel ajastutrendi­dele, mängides rohkem või vähem kaa­sa kehtivate stiilide või kunstivooludega. Loomulikult jäädes samas totalitaarseks, enesestmõistetavalt julm­poliitiliseks. Kuigi vorm võib 20ndail olla ülimodernistlik, hiljem kitšlikult ja üliviimistletult akadeemiline ja 60ndail jällegi modernne. 20ndate eksperimenteeriv vaim peegeldub mingil määral ka hilisemates töödes, kogu see dünaamika, tüpograafiline entusiasm ja lahjendatud rodtšenkolikkus.

Stalini-aegne maailm mõjus näiteks mulle kunagi lausa ahvatleva ja naljakana, mis sest, et ülespuhutu ja võltsina. Neis plakateis on praegugi vaadates totrat entusiasmi ja väljamõeldud hullust, midagi, mida tegelikult vaevalt eksisteeris. Aga mis on oluline osa ka mitmete praeguste põlvkondade lapsepõlvest.

Sergo Grigorjani erakogul põhinev raamat esitab suhteliselt suvalist valikut aastakümnete plakatitoodangust, kuid on siiski piisavalt esinduslik.

Kuid kus on analoogiline teos eesti punaplakatist? Seda oleks küll vaja. Mis sest, et osa tegijaid on veel vägagi elus ja võiks solvuda...