Nobeli laureaadi pisiromaan annab haarava ja plastilise läbilõike 1918. a. kevadel areneva sakslaste rünnaku mõjul hirmus olevast Pariisist, sellest maailma sõja süngete leekide tagalast oma närvliku ja kärsitu ruttamisega, haiglase ja ahne elumaitsmisega ning asetab selle sügavasse kontrasti kahe noore armastuse kujunemisega surma tiiva all.

Need kadumisele määratud noored ei hävi selles tapvas rüsinas, vaid elavad armastuse kaitsva kilbi varjul väljaspool elajastuvat ühiskonda. See armastus elab paljaist kujutelmadest ja enne kui see jõudnuks täielikult ühendada kaht noort, matavad pommitamisel allavarisevad kirikuvõlvid noored armastajad enda alla.