Lugeja leiab siin ühe noore perekonna ootamatu purunemise loo. Ent triviaalsest armastuskolmnurgast enam huvitab autorit inimsuhete keerulisus, elu ja armastuse ning egoismi süvahoovused. Romaani võib pidada oma juurte, eestimaise kohatruuduse, iseendaks jäämise looks. Kui sellele lisada romaanitegelasi aeg-ajalt häiriv, peaaegu kuulmatu taevaalune müra, siis tõdeme koos autoriga, et inimeste maailmas on peaaegu alati midagi korrast ära.