««Nimetamine ja paratamatus»... väärib möödaminnes märkimist kui sõjajärgse ajastu võibolla kõige olulisem filosoofiaalane teos,» on öeldud ühes raamatus, mis 1996. a ilmus ka eesti keeles. Tõsi, too raamat kannab nime «Pisiblufi käsiraamat: filosoofia», mis võib ehk mõne lugeja silmis tsitaadi usaldusväärsust kahandada. Ent mulle jättis see ülevaade küll asjatundliku mulje, nii et pean võimalikuks sealt veel teisegi tsitaadi tuua: «Anglosaksi filosoofid (nende hulgas muidugi ka soomlased) armastavad tihti kinnitada, et nemad ei kuulu mingisse kindlasse koolkonda või sekti. [...] Kõik nad pannakse vältimatult ühte patta kui «Analüütilise Filosoofia esindajad».» See teine tsitaat oleks siis käesoleva raamatu üldisemale kontekstile osutamiseks, sest loomulikult kuulub mainitud filosofeerimistraditsiooni ka Saul Kripke.

Tõlkija järelsõnast