Albert Kivikas (1898–1978) on kirjutanud hulga romaane, mille seast on „Nimed marmortahvlil“ (1936) kahtlemata tuntuim. Võib-olla rohkemgi kui väärt lugu ise – eesti koolipoiste võitluse kujutamine Vabadussõjas – ja asjaolu, et tegu on vast õnnestunuima romaaniga sel teemal, on teose tuntust suurendanud selle erakordselt karm ärakeelatus Nõukogude Eestis. Sellest räägiti sosinal ja loeti salaja, teose kohale tõusis heroilise võitluse aura. Nõnda polnud see enam pelgalt kirjandusteos, vaid kultuurilis-ühiskondlik nähtus.

„Nimed marmortahvlil“ on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel. Romaanis on välja toodud omaaegne dilemma: milline pool valida, kas punased või valged? Sotsialism või rahvusriik? Töölisklassi vabadus või Eesti omariiklus? Erinevalt tänapäeva lugejast polnud tolle aja inimesel sugugi ilmselge, kumba eest võidelda. Milleks omariiklus, kui riigi kodanikud pole võrdsed? Suur osatähtsus on ka sõja mõjul noortele – esialgu arglikele ja eluvõõrastele poistele, kellest ükski ei jää puutumata sõja hävitavatest mõjudest.