Ilona Laamani debüüdist peale on toonitatud tema isiklikku omapära; nüüd võib ehk öelda, et ta on arenenud laiale üldsusele arusaadavamaks saamise suunas, ilma et ta siiski oma isikupära sealjuures oleks kaotanud. Võiks ka öelda, et ta on muutunud teravamaks ja samaaegselt humoorikamaks.

Käesolevas luulekogus kirjutab ta poliitikast, armastusest, kirjanike tingimusist, lastest jne. On näha, et ta sügavasti tunnetab tõika, et ta siin Rootsis võib väljendada vaateid «ridade peal», millest kodumaal võib kirjutada ainult «ridade vahel».