2006.aasta romaanivõistluse II koht.Alla 16 ei soovitata.

Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt olla, mida võiks vähegi nimetada eksistentsile mõtet ja tähendust andvaks.

„Niguliste õpilasi” võib nimetada ka dekulturatsiooni dokumentatsiooniks. Mõneti saab seda võrrelda ühe teise samalaadse teose, Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaadiga”, sest ka Olle Lauli räägib inimestest, kes on hukkunud juba ammu enne huku nähtavat algust. Öelda, et raamatus valitseb hukatuse atmosfäär juba algusest peale, ei ole päris õige. Tegelikult läheb tegevus pärast sünget epiloogi korraks isegi võrdlemisi naljakaks. Küsimus on hoopis muus. Nimelt räägivad nii Ellis kui Lauli inimestest, keda pole. Vahe seisneb selles, et Ellis teeb selle kohe loo alguses selgeks, lastes oma peategelasel Patrick Batemanil selle ka välja öelda (peatükk „hommik” lk 33–40, kus Bateman räägib oma keha eest hoolitsemisest, tehes üsna ühemõtteliselt selgeks, et see ongi kõik, mis ta on, millest ta koosneb). Lauli metoodika on erinev.