«Nero, verine luuletaja» on Koztolányi (1885-1936) esikromaan (ilmunud aastal 1922), mille peategelaseks on luuletaja-keiser, kes elab oma alaväärsust välja näilise geniaalsuse maneerides ja türanlikes tegudes. Nero vastaspooluseks on Seneca, humanist, kes esindab tarkust ja mõistmist. Kaudselt hoiatab teos irratsionaalsete jõudude vabanemisega seotud ohtude eest.

Dezső Kosztolányi (1885–1936) on ungari luuletaja, novellist ja romaanikirjanik, kelle 1910. aastal avaldatud luulekogu «Vaese väikese lapse kaebused» ilmus 1923. aastani kuues trükis.

20ndatel ilmusid Kosztolányilt romaanid «Nero, verine luuletaja»(1922), «Lõoke» (1924), «Kuldne lohe» (1925) ja «Anna Édes» (1926). Ajavahemikus 1925 kuni 1936 sündis Kornél Esti kuju umber koonduv novellipärg, mis ilmus kogudes «Kornél Esti» (1933) ja «Mägijärv» (1936). 20–30ndatel aastatel kasvas Kosztolányi kirjanikumaine ja tuntus kodu- ja välismaal, ta tegi korduvalt pikemaid reise Lääne-Euroopasse, tutvus nimekate isiksustega (näiteks Gorkiga, keiser Wilhelm II-ga, lord Rothermere'iga; Thomas Manni ja Georg Duhameliga oli ta aastaid kirjavahetuses jne.). Algas tema teoste tõlkimine, järjest tuli juurde tunnustust – temast sai Ungari PEN-klubi esimees, Prantsuse Auleegioni ohvitser jne.

1935. aastal, viiekümnendaks sünnipäevaks, ilmusid Kosztolányi «Kogutud luuletused» ja selles pealkirjaga «Aruanne» uued luuletused, mis ei ole mitte ainult tema enda, vaid ka kogu ungari kirjanduse kõige esileküündivamaid saavutusi.