Briti kirjaniku J. G. Ballardi (1930 – 2009) jutukogu „Neljamõõtmeline

luupainaja“ (The 4-Dimensional Nightmare, 1963) sisaldab kaheksat põnevat,

kaasakiskuvat ja veenvat ulmelugu, mis paistavad silma omapärase

maailmanägemise ja huvitavate ideede poolest, millest nii mõnigi tundub kohati

lausa praegusegi maailmas valitseva olukorra kohta käivat, mõjudes teatud

viisil hoiatavalt.

Lugu „Aja aed“ räägib aiast, milles kasvavad lilled viivad noppimise korral

aega pisut tagasi, nii et aias elavad mees ja naine suudavad aeda ründavate

barbarite hordi igal õhtul pisut tagasi tõrjuda. Kuigi lilled vähenevad ja hord

iga korraga järjest lähemale jõuab.

Loos „Vahitornid“ tunduvad äkki taevasse tekkinud vahitornid inimesi jälgivat,

kuigi jälgijaid pole kunagi näha, ainult torne. Imelikul kombel paistab, et

neid vahitorne märkab järk-järgult järjest vähem inimesi, kuni neid märkajaid

on järel vaid üks.

„Liivast puur“. Teadlaste eksiarvamuse tõttu Maale toodud Marsi liiv on

põhjustanud katastroofi, toonud Maale viiruse, mille kandjate hulk on tasapisi

otsa lõppemas – paar viimast ei soovi veel unustada, mis on toimunud, põgenedes

hirmuäratavate tagaajajate eest, keda nimetatakse valvureiks.

„Mürakoristaja“. Ultrahelimuusika pealetung on ooperidiiva üksindusse sundinud,

kuid sellest hoolimata valmistub ta uuesti lavasid vallutama. Seejuures aitab

teda tumm noormees, kes töötab nn mürakoristajana.