„Neetud päevadele“ kuulub Nobeli preemia laureaadist vene kirjaniku Ivan Bunini loomingus erandlik koht – tegemist ei ole ilukirjandusega, vaid isikliku päevikuga aastatest 1918–1920. Märkmed algavad Moskvas ja jätkuvad Odessas, kus Bunin enne emigratsiooni siirdumist peatus. See pole siiski tavaline päevik, vaid erakordselt terava ja tundliku pilguga tabatud tõsielupildid – meisterlik näide sellest, kuidas portreteerida aega.

Toonane aeg oli oma ebainimlikkuses jahmatav ja jube. Nüüd, veidi rohkem kui sajand hiljem, tuleb tõdeda, et kirjaniku kirglik soov pole ikka veel täide läinud: „Kui oled suurest lootusetusest meelt heitmas, tabad end salaja unistamast, et kunagi ometi peab saabuma kättemaksu päev, mil praegune aeg pannakse üleüldise, üldinimliku needuse alla. Ilma selle lootuseta ei saa elada. Jah, aga millesse saab veel uskuda nüüd, kui ilmsiks on tulnud nii kirjeldamatult kohutav tõde inimese kohta?“

Kaante vahel ilmub ka lühipalade tsükkel „Sirbi ja vasara all. Tundmatu märkmetest“, mis käsitleb sama kogemust, kuid juba kunstiks selginud kujul.