„Ma tõesti ei tea, missugusest Mercast peaksin ma tänajagu pihta hakkama. 80-ndate uhkeimast pungitüdrikust, Vanemuise primadonnast, vahvast sõduressist, q-pealt kukkunud luuletajatarist, rämedast sõjanaisest või kõigest sellest kokku. Ma kardan, et just seda va viimast,” kirjutab Karl Martin Sinijärv saatesõnas Merca uuele luulekogule.Ja tal on õigus, sest autori valitud läbilõige alates esikkogust (1989. aastal Kanadas ilmunud „MercAmerika”) kuni viimasel ajal kirjutatuni on väga suure hääleulatusega. „Protesitööbik”, kes pungilaine harjal eesti kirjandusse koos Villu Tamme ja Tõnu Trubetskyga jõudnutena moodustasid kolmekesi kindlapiirilise ja värvika maailma, pole oma värvikusest pea kahekümne aastaga midagi kaotanud, vastupidi – värvid on sügavamad ja toone on juurde tulnud.