Keegi ei vaata sind. Sa märkad ukse kõrval seinal silti, mis käsib välisjalanõudest loobuda. Aga keegi ei vaata, ei näe. Sa jätad kingad jalga, astud igaks juhuks hästi õrnalt, proovid lausa inglina linoleumi kohal lennelda, et ühestki etteheitvast pilgust mitte häiritud saada ja leiad oma kapi. Kapi, mis on maailma kõige kitsam. Kui sa oleksid sumo-maadleja mõõtu, siis mahuks sinna ehk vaid sinu vasaku jala sokk. Parem jalg on ju enamikul inimestel vasakust suurem. Kuid väike kapike neelab aplalt kõik su kraami endasse. Sa seisad ja vaatad ennast peeglist. Vaatad, milline sa oled, kes sa oled. Kes sa siis oled selline? Hallil, päevitamata kehal Itaaliast ostetud tulevase hooaja ujukad. Number väiksemad kui võiks. Või on siiski kõhulihased vaatamata regulaarsele pingutusele üks number liiga suured. Ühe mõttena lipsab veel peast läbi võimalus, et need neoonkarva püksikesed on äkki paarkümmend aastat noorematele isastele mõeldud. Aga selle ebameeldiva mõtte viskad sa pealtnäha hooletult kõrvale. Silmad on sul imelikku värvi, püüavad olla rõõmsad. Vahel isegi on ka. Aga kindlam on nad läikivate, kastekindlate, kahe reguleeritava paelaga ujumisprillide taha peita. Ei lähe miskit silma ja ei kipita. Maailm tundub suitsuse klaasi tagant turvalisem ja rahulikum. Eriti kui su vanus algab numbriga neli. Tuglase novelliauhinna laureaadi Armin Kõomägi teine jutukogu sisaldab kümmet juttu. Võrreldes esikkogu „Amatööriga” on autori stiil läinud veel naturalistlikumaks ja julgemaks, tegelaskujud on värvikad ja sündmuspaigad konkreetsed, tegevustik kohati õõvastav, kuid samas jätkuvalt kaasahaarav. Teost ilmestavad Ivar Veermäe fotoillustratsioonid Mart Andersoni töötluses.