«Naer» (1900) on Henri Bergsoni (1859–1941) kõige loetum teos.

«Naeru» alapealkiri on «Essee koomika tähendusest», st, et see raamat käsitlebki just kitsas mõttes koomika tekitatavat naeru ja eeskätt komöödia tekitatavat naeru.

Juba kuusteist aastat varem (1884) – ammu enne seda, kui Bergson hakkas filosoofina tuntust koguma – pidas ta loengu teemal «Naer. Mille üle naerdakse?» Nagu säilinud kokkuvõttest selgub, oli toona naeru üks põhilistest tekitajatest sümpaatia, aastaid hiljem aga Bergson välistab sümpaatia, et naer üldse tekkida saaks: st, et kellegi üle naermiseks ei tohi me talle kaasa tunda.

Bergson on otsinud vastuseid järgmistele küsimustele:

Mille üle naerdakse?

Kuidas naerdakse?

Kes naerab?

Miks naerdakse?