Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas.

Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi

terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset

surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige

imelisemad laulud.”

Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub

autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes

seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast.

Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse