"Looduse kroonine romaan" nr 39.

-

Áron Tamási (1897-1966) on üks ungari proosakirjanduse huvitavamaid ja väärtust evivaid kujusid. Vaevalt leidub madjarite maal mõni teine kirjanik, kel ungari proosa uuendamises oleks rohkem teeneid kui temal.

Tamási teoseist lehvib vastu mingi ebatavaline, pisut võõrapäranegi, kuid omapäraselt huvitav kergus ja ühtlasi rahvalik tüsedus, siiski aga iga rida valab meile mingit pillavat ja ohtrat luulet.

«Murdunud tulihinge» ees on ka kõige asjalikum kriitka pidanud lausuma oma tunnustuse. Võibolla on romaani ainus puudus selle üleliiga luuleline käsitlusviis ja stiil. Aga see lüüriline ind, see mahlakus, see ebareaalne toon ja muinasloosepitsemine ning meeleolude ohter paindlikkus (mis ehk osalt küll langeb romaanile kahjuks), - kõik see kokku tõstab autori ta proosakirjanduses, eriti ta novellides tõeliseks luule- ja stiilimeistriks.

A. Murakin