Inglast Bernard Williamsit (1929-2003) peetakse 20. sajandi teise poole üheks juhtivaks moraalifilosoofiks, sageli nimetatakse teda selle „antiteoreetilise“ liini esindajaks. Williamsi esimene raamat „Moraal” („Morality” 1972) ongi hea sissejuhatus nii autori enda mõtlemisse kui ka mitmete moraalifilosoofia probleemide juurde üldisemalt.

Oma ilmumisajal oli „Moraal“ suunatud angloameerika moraalifilosoofia tolle hetke peavoolu vastu, mis nägi eetikat peaaegu ainult metaeetika ja semantikana. Usuti, et filosoofi ülesanne on analüüsida üksnes moraali keelt, mitte “moraliseerida” ega isegi moraalinorme puhastada või aksiomatiseerida. Kuigi hilisemad aastakümned on olnud tunnistajaks praktilise või rakendusliku eetika taassünnile, kehtib ka praegusaja moraalifilosoofia kohta Williamsi üks kriitilisi põhiteese: teooriad on oma olemuselt skemaatilised ning kipuvad silmist kaotama elurealiteetide sügavust ja detaile. Williamsi "Moraal" on tänaseni laialt tsiteeritud teos.